Waldorfpedagoogika ja –lasteaia iseloomustus

Waldorfpedagoogika eesmärgiks on lapse tervikliku arengu edendamine. See kajastub ühelt poolt selles, mida lastele õpetatakse, teisalt, kuidas seda tehakse. Kasvatus ja koolitus peaks hõlmama kogu isiksust, nii tema mõtlemist, tundeid, kui tahet.

Koolieelses eas on põhitähelepanu suunatud mänguoskuse ja selle kaudu kujutlusvõime arengule, samuti tahte arengule. Esimesel seitsmel eluaastal on kasvatuses tähtsal kohal ka lapse kehalis-füüsiline areng. Selles eas on kõik arengusse puutuv seotud kehaga. Ka õppimine toimub keha kaudu, s.t inimene õpib sel perioodil meelte vahendusel ja väljendab-kordab õpitut-kogetut matkimise ja jäljendamise teel. Seega tuleb võimaldada lapsel kogeda nii enda tegusid, nende tegude tagajärgi, kui ka pakkuda neid rikkalikke kogemusi, mida nad saavad täiskasvanuid jäljendades. Sealjuures on oluline, et lapsi ümbritsevate inimeste endi teod oleksid head ja õiglased. See on peamine võimalus ka lapsele teel tema enda ideaalide poole. Laps soovib tavaliselt mängus mitmeid sündmusi ja tegevusi veelkord läbi teha. Nii tugevneb nagu iseenesest tema tahtejõud.

Tähtsal kohal waldorfpedagoogikas on lapsekesksus, mida tuleb mõista nii, et ühest küljest soovitakse tugevdada lapse enda tegelikku olemust ja sisemisi hingelisi jõude, teisest küljest aga püütakse luua väikese lapse vajadusi arvestav keskkond, mis peab silmas järgmist:

1. Väike laps vajab rahulikku ja turvalist keskkonda, kus valitsevad kindlad rütmid ja on kiirustamata aega kõigeks. See annab lapsele kindlustunnet ja eneseusaldust, siis on ta avatud (ka õppimisele). Siin toetab pedagoogide kutsemeisterlikkus, emotsionaalne soojus ning positiivsus.
2. Laps vajab aega ja vabadust iseseisvalt midagi teha ning otsuseid teha. Laps vajab aega mängimiseks, sest ühises mängus omandab ta sotsiaalse kompetentsuse, oskuse teistega arvestada. Oleme kõik erinevad, kuid peame omandama oskuse erinevatena üksteise kõrval hakkama saada.
3. Laps vajab aega ning ruumi vabaks spontaanseks füüsiliseks liikumiseks. See eeldab õueala ning sobivaid rajatisi õuealal.
4. Oluline on laste optimaalne arv rühmas (vabamängu kõrval), mis on tingimuseks õigete sotsiaalsete oskuste kujunemiseks. Väiksema laste arvu puhul ei pea pedagoog lastega suhtlema kiirustades. Oluline, et rühmas oleksid erivanuselised lapsed: nii saavad väiksemad õppida suurematelt, suuremad aga võivad kogeda, mida tähendab olla vanem ja targem.
5. Laste meeleorganeid tuleb kaitsta. Seda peab arvestama nii ruumikujunduses (pastelsed toonid, looduslikud materjalid), lastega suhtlemisel kui ka erinevate õppetegevuste läbiviimisel (nt helid, et taustaks ei mängiks elektrooniline muusika jne). Lastele tuleks pakkuda vaikuse- ja rahuelamusi.
6. On vajalik luua loomulik õpikeskkond, mis võimaldaks igapäevaste praktiliste ja vajalike toimingute läbiviimist nii toas (koristamine, küpsetamine, laua katmine jne) kui õues (aia korrashoid: riisumine, rohimine, kaevamine, külvamine jne), sest väikese lapse põhiline õppimismeetod on jäljendamine.

Lapse vajadusi arvestava keskkonna loomisel on eesmärgiks toetada lapse loomulikku õpihuvi ning aidata kaasa individuaalsuse arengule, nii et igal lapsel oleks võimalus areneda vabaks, iseseisvaks ja terviklikuks inimeseks. Ettevaatlikkusega suhtutakse aga püüdu lapsi varakult intellektualiseerida ja mõjutada neid ühiskonnas hetkel kehtivate normidega.

Pedagoogilisest tegevusest waldorflasteaias

Planeeritud õppe- ja kasvatustegevus toimub waldorflasteaias läbi erinevate tegevuste, nagu maalimine, voolimine, õmblemine, laulumängud, eurütmia, hommikuring, muinasjuttude jutustamine, lavastusmängud, toiduvalmistamine ja koristamine. Tegevuste läbiviimist iseloomustab see, et pedagoog ei „organiseeri“ lapsi tegutsema, vaid alustab ise millegi tegemist ning loob lastele võimaluse endaga liituda.

Väga oluliseks peetakse vaba mängu, kus lapsed saavad end tõeliselt välja elada.

Looduslikke materjale, nagu puit, vill, puuvill jt kasutatakse nii mänguvahenditena kui ka ruumide sisustamisel. Paljud mänguasjad on ise valmistatud, seejuures osa neist väga väheste detailidega, et anda ruumi lapse fantaasiale.

Igal päeval on oma rütm, millesse asetub kõik, mida waldorflasteaias tehakse. Ka nädalal ja aastal on siin kindel rütm. Aastaaegade pidude kaudu kogevad lapsed ümbritsevat maailma, seda, mis on varem olnud ja seda, mis tuleb: aastaaegade vaheldumine kordub aastast aastasse, see loob ettekujutuse järjepidevusest, tekitab kindlustunnet eelseisva ees.

Lasteaiapäeva jooksul vahelduvad vaba mäng ja laste kogunemine mingiks tegevuseks. Seda võib võrrelda hingelise sisse- ja väljahingamisega. Niisugune päevade ja aastate rütmilisus on vajalik rahuliku meeleolu saavutamiseks. Rütmide tajumine annab lapsele sisemise kindlustunde, mis on vajalik normaalseks arenguks.

Waldorflasteaias ei ole ka mõtlemise ja intelligentsuse arendamist kahe silma vahele jäetud, nagu arvatakse ja nagu võib näida eelneva põhjal. Lähtutakse sellest, et intelligentsust ei saa eraldada lapse pähe, vaid see on seotud kogu isiksusega ja väljendub ka tahtelistes tegevustes, kogemustes. Mõtlemine ja intelligentsus ei avaldu mitte erinevuste märkamises, vaid seoste tabamises. Intelligentsus, kuni kõige kõrgemate teaduslike saavutusteni välja, eeldab kujutluste liikuvust, loovust. Seepärast ei anta lastele valmis teadmisi, vaid lastakse neil kogeda erinevaid protsesse, mõtestatud tegevust (nt igapäevastes toimingutes), kus tulemuse saavutamiseks tuleb näha loogilisi seoseid (küpsetamine, õmblemine, pesemine jne). Tähtsaks peetakse ka erinevate meistrite töö jälgimist ja võimaluse korral kaasategemist. Niisugused kokkupuuted ergutavad last jäljendama ja mõtlema ehk seoseid leidma. Saadud elamusi ja kogemusi kasutavad lapsed oma mängudes, hiljem elus.

Mänguasjad on valitud nii, et nad oleksid võimalikult lihtsad ega piiraks fantaasiat. Rühma vanemad lapsed võiksid ka ise mänguasju meisterdada, et nad peaksid ise mõtlema, kuidas, millisest materjalist teha.

Nii meisterdamise kui praktiliste tegevuste käigus on võimalik arendada laste matemaatilisi oskusi. Kõige erinevamate tegevuste juures, sh riietumisel, söömisel saavad lapsed loendada, võrrelda, liita, lahutada, mõõta ja mõisteid tundma õppida. Lapse tähelepanu suunamine sobivale olukorrale oleneb õpetaja oskusest.

Nagu öeldud, õpib väikelaps maailma tundma jäljendamise teel. Näiteks omandatakse sel viisil emakeel. Keele õppimisel on erilise tähtsusega pingevaba õhkkond, nii õpitakse kõige paremini igapäevastes toimingutes.
Keele arengule aitavad kaasa igapäevased hommikuringid lauludega, luuletustega, ringmängudega jne.
Lapsed õpivad keelekasutust ka omavahelises suhtlemises, vabamängus. Kuna aga selle ea võtmesõnadeks on eeskuju ja jäljendamine, oleneb just last ümbritsevatest täiskasvanutest, nende keelekasutusest lapse keele areng ja moraalsus. Täiskasvanu, ka pedagoog ise, oma inimlike omaduste ja võimetega ning rikkaliku keelekasutusega on tähtsaim kasvatusvahend.

Väga oluline on, et lapsed saaksid viibida värskes õhus ja kokku puutuda loodusega, et kogeda looduselemente – maad, tuld, õhku ja vett. Õuemäng on kõige enam vaba mäng. Lapsed organiseerivad endile ise mänge, kuid võtavad osa ka täiskasvanute töödest (kaevamine, külvamine, kastmine, rohimine, riisumine jne).
Seni kui lapsed mõtlevad välja vahvaid mänge ja huvitavaid tegevusi, kasvataja ei sekku ega hakka ise neile midagi organiseerima. Pedagoog sekkub ainult siis, kui keegi käitub ebasoovitavalt. Laste mängu ajal hoiab kasvataja kõiki lapsi oma vaateväljas, tehes ise samal ajal midagi kasulikku (ei istu kunagi niisama).

Waldorflasteaeda iseloomustab tihe koostöö lapsevanematega. Lisaks igapäevasele suhtlemisele vanematega toimuvad lasteaias umbes 8 korda aastas koosolekud, kus tutvustatakse waldorfpedagoogika põhimõtteid, et ühtlustada lapsevanemate ja kasvatajate püüdlusi laste arendamisel. Vahel tehakse koos midagi praktilist, näiteks õmmeldakse nukke vm. Taotletakse, et lasteaed ei oleks üksnes koht, kuhu lapsed päeval tuua, vaid see muutuks aktiivse suhtlemise paigaks ka lapsevanematele. Kohtumistel jagatakse kogemusi ja nõuandeid ning saadakse üksteiselt inspiratsiooni.

On oluline arendada laste suhet kunsti ja loodusesse. Kokkupuuted loodusega jalutuskäikude ajal, kivide, taimede ja teokarpide korjamine ning lindude tundmaõppimine on hingele sama tähtsad kui hea toit keha tarbeks.

Olulisim on, et väikesed lapsed vajavad enda ümber palju armastust ja rõõmsameelsust. Seetõttu peaksid kõik laste keskel toimetavad täiskasvanud olema kantud armastusest ja heast tujust.

Seda, mida me anname lastele kaasa soojuse ja kindlustundena, ei saa neilt keegi ära võtta, ükskõik, mida tulevik toob.

(Monika Gustavsoni raamatu „Laste aeg – laste aed“järgi)